Oktoobri lõpul oli Nõmme muusikakooli õpilastel ja õpetajatel võimalus osa võtta suurejoonelisest koostööprojektist Saksamaal.
Pikaajaliselt kavandatud idee tulemusena sai teoks ettevõtmine, kus Lõuna-Saksamaal Kehleni St. Verena kirikus kanti ette Charles Gounod Missa “Solennelle de Sainte Cécile”. Ettekande koosseis oli väga suur – ligi 250 osavõtjat. Orkestris mängisid õpilased Saksamaalt (Rathenow ja Meckenbeuren), Eestist (Tallinn-Nõmme), Lätist (Riia-Bolderaja) ja Türgist (Bursa). Koor (5 kirikukoori) oli Meckenbeurenist. Kaheks ettekandeks jagus väga palju publikut, esimesel õhtul jäi osa inimesi isegi ukse taha.
Orkestriproovid algasid juba Rathenows, Põhja-Saksamaal, kuhu kogunes keelpillikoosseis. Kuna mängijad olid väga erineva ettevalmistusega, tuli teha proove väiksemates rühmades. Töö oli arendav, nii et teisel proovipäeval võis tulemusega juba rahule jääda. Majutus ja toitlustamine oli korraldatud koolimajas. Rathenow kool sai enda käsutusse paari aasta eest restaureeritud vana veskimaja, huvitava arhitektuuri ja sisekujundusega hoone, kus olid head tingimused nii proovideks kui ka omavaheliseks suhtlemiseks. Harjutustest vabal päeval viidi meid külastama Sanssouci lossi kompleksi ja ajaloolist Potsdami vanalinna. Õhtusel lõpupeol muusikakoolis said noored omavahel tuttavamaks – lauldi, mängiti ja aeti juttu.
Siis oli aeg jätta hüvasti Rathenowga ja minna ligi kaheteisttunnisele bussiteekonnale Meckenbeurenisse. Meckenbeurenis majutati orkestriliikmed peredesse ja järgmisel päeval algasid proovid koos puhkpillidega. Esialgu oli palju tegemist sellega, et kõik kõlaks puhtalt, sest nii suure orkestri kogemust ei olnud kellelgi. Ja suure koosseisu puhul ongi eriti häiriv ebatäpne intonatsioon. Õpilastele oli see teiselaadne kogemus, sest Eestis on meie prooviperioodid enne kontserti kindlasti palju intensiivsemad ja ka nõudlikumad. Kuid kuna selle ürituse väärtus oli rohkem osalemises nii suures ettevõtmises ja ühistegevuses, ei olnud ka proovid liialt tüütavad ja rohkesti aega oli jäetud ringisõitmiseks ning ekskursioonideks.
Saime teha ringkäigu mängude ja puzzlede valmistamise tehases Ravensburgis, Zeppelinide angaaris Friedrichshafenis ja Bavaria filmistuudiotes Münchenis.
Nautisime hilissügisese looduse ilu, värvikirevaid puid ja põõsaid, saime imelise vaate osaliseks Pfänderi mäelt, mis asus tegelikult Austrias ja kust sai eemalt vaadata lumiseid mäetippe. Bodensee jäi enamuse ajast udude vangistusse ja ainult eemalt aimatavaks, kuid teadsime, et teisel kaldal on juba Šveits ja Austria. Imetore oli Meersburgi linnake kohe Bodensee kaldal, külastasime seal keskaegset piiskopilossi kõrgel mäekaldal. Vahva oli ka väike Tettnangi linnake oma suurejoonelise lossi ja armsate värvikate majade ja hubaste kohvikutega. Maalilistele mäekülgedele jäid kaugeleulatuvad õunaistandused, humalaaiad ja viinamäed.
Ettekanded olid kahel järjestikusel õhtul. Kui esimesel kontserdil oli veel häälestusega probleeme, siis teise õhtu esitus oli palju kindlam ja parem. Suur töö oli saanud väärika tulemuse. Ka meedia huvi oli suur ja kajastused olid ajalehtedes. Kuna ettevõtmisega oli seotud nii palju inimesi, võib arvata, milline oli organiseerijate töömaht. Kontserditel viibisid nii Meckenbeureni kui ka Rathenow linnapead ja paljud sponsorid. Lahkumisõhtu oli tore koosviibimine, kuid ka ühtlasi kurb hüvastijätt, seda eriti noortele orkestrimängijatele, kes olid palju aega koos olles hulgaliselt uusi sõpru leidnud.
Kokkuvõtvalt jäid reisist toredad ja silmaringi laiendavad muljed. Sõbralik ja soe vastuvõtt ning hoolikalt ette valmistatud programm oli ühtaegu nii puhkuseks kui ka tööks sobilik. Loodame, et kontaktid osavõtnute vahel säilivad ja arenevad edasi.
Leila Eespere